Nagu tõsiselt, mida kuradit ma olen nii paha teinud, et kogu aeg mingi jama mul on. See on arusaamatu juba. Ma enam tõesti ei taipa. Miks KÕIK, jah just KÕIK peab minuga juhtuma. Ma tahan olla õnnelik, ma ei taha enam karta, ma tahan rahulikku elu. Kas seda on tõesti liiga palju palutud? Ausalt, minu jõud on otsas, vastu hakata, võidelda, nutta, peita ja karjuda öösel ennast üles, kui ma korraks magama jään. Fakit noh.
Ma tean seda, et mina ei saa seda jama lõpetada, mina ei saa talle mõistust pähe panna. Ta peab ise sellest aru saama, et ta teeb midagi valesti.
Ja meie KALLID ühised sõbrad, jah just teie, suuuured tänud toetuse eest, suured tänud selle eest, et te arvate et mida ta teeb on normaalne, et kõik on hea ja mina olen lits. SUUUR AITÄH! (kui keegi veel juhuslikult aru ei saanud, siis ma üritasin sarkastiline olla.)
Ma olen kõike proovinud, nüüd ma võin seda öelda. Midagi ei aita. Lihtsalt nii on ja jääb.
Mul on halb, mu pea valutab, mu kõht valutab ja mul on kõigest täiesti pohhui juba.
Don`t touch me, don`t contact me, Don`t talk to me, STAY AWAY!
You will never see me cry!!!
Good night and Goodbye!
No comments:
Post a Comment