I think i found my way home, a way how i can be happy. That`s nice. I found some angels, who help me through all this s**t.

Ausaltöeldes, tunnen ma ennast hästi, kuigi seest on veel tühi. Aga ma ei pea sellega üksi tegelema ja kõik on hea. Täna olin Anneliga. Anneli oli hea. Kõige parem. Ta teadis kuidas mul tuju parandada ja kuidas mind aidata. Aitäh sulle selle eest. Mõtlesime, mis saab uuel aastal. Kuidas mina jätkan, kuidas tema jätkab, kus me üldse jätkame. Aga see sai kindlaks, et me jätkame.

Need neli kuud on olnud võrratud stuudios. Ma armastan tantsimist. Kui ma ei tantsi, tunnen nagu minult on midagi ära võetud. Nüüd ma ei tea, kus ma jätkan. Ma tahan seal, aga samas mu süda ei luba. Aga ma tean, et niikuinii ei jäta ma tantsu. Ma olen hakanud neid inimesi armastama, nad on mulle kui teine perekond. Kallid. Ma pean selle nädala lõpuks selgusele jõudma, mida ma teen. Ma pean kõik detailid läbi mõtlema, enne kui otsustan. Ma pean tegema seda, mis on mulle parim. Mis mulle sobib kõige paremini. Ma olen langetanud palju otsusi oma elus hetkega, et ei mõtle järele, ja ma olen pärast kahetsenud. Ma ei taha kahetseda. Ma tahan teha õige valiku. Ja ma tean, et ma ka teen.

Järgmine aasta olen ma targem. Ma ei tee otsuseid kiiresti, ma võtan asja rahulikult. Ma ei lase endale enam pähe istuda. Ma keskendun rohkem koolile. Ma keskendun rohkem inimestele, kellele ma ei ole aega leidnud selle aasta sees, eriti just viimase nelja kuu jooksul. Ma lasen elul minna nii nagu läheb, ja ei muretse liialt palju. Ma hakkan rohkem oma tervise eest hoolitsema, sest see aasta oleksin ma juba peaaegu end ära tapnud selle pingega. Ma pole vist tõesti oma elu jooksul nii palju arste näinud, kui viimase kahe kuu jooksul. Ma ei tee enam inimestele haiget ja ma ei võta asju nii ükskõikselt. Ma aitan oma lähedasil nii palju kui suudan. Ma ei otsi enam vabandusi. Ma hakkan heaks. Ma tahan olla hea. Ja ma usun endasse, ma usun, et ma suudan selle kõigega toime tulla. Ma muudan oma elu muredevabaks ja ilusaks. Seda ma luban!


See, et ma nüüd järsku sellise meelemuutuse tegin, ei tähenda, et ma eelnevate blogide pärast mingit süütunnet tunneksin. Ma siiski tunnen ka nii. Mul on hea meel, et ma need kirjutasin, sest see aitas mul silmi avada. Ma ei kahetse ühtegi sõna, mis ma kirjutasin. See kõik, mis toimus, see pidigi siis järelikult toimuma, ja las olla. Raske on, aga mitte midagi ületatavat.

Aa. ühe asja unustasin, ma lubasin ka superstaari saatesse järgmine aasta minna, niiet jep:D.. Eks ma siis feilin :D